Kui nädalavahetusel näidatakse "Tähesõdu", on Romet samuti platsis. Kolmelapseline pere, kes tähistab otse televiisori all kärarikkalt pesamuna sünnipäeva, ei pane poisil kulmugi liikuma.

Rometil on ilusad silmad, suured ja sinised. Nendes pole kübetki kartust, küll aga isemoodi tülpimus ja üleolek segajatest. Ja neid viimaseid on palju. Näiteks tõuseb kõrvallauast võõras tüdruk ja ütleb: "Võta, väikemees, ma ostsin sulle jäätist!" Romet ohkab ja võtab jäätise vastu, kuigi kõht on tal parasjagu täis.
 

Tänaval on asju

"Kodus oli igav," räägib Romet. "Ei saa väljas olla ja pärast kooli pean otse koju minema. Tänaval on elu huvitav. Kui ringi kõnnid, näed igasuguseid asju." Nõnda nägi ta alles hiljuti, kuidas Tartus Anne kanali lähedal üks maja maha põles.

Aga huvitavat on muudki. Näiteks see, kuidas inimesed käituvad. "Niisama tegin pulli ja hüppasin ühele umbes 30aastasele naisele selga," jutustab Romet. "Tahtsin näha, mis ta teeb. Eit kutsus politsei."

Romet paistab oma east noorem; küllap napi, 150sentimeetrise kasvu tõttu. Arst on poisile selgitanud: nii lühike on ta seepärast, et tõmbab suitsu. Suitsetama hakkas Romet viieselt. Esimese sigareti näppas isa tagant - siis oli kibe küll. Aga nüüdseks on Romet harjunud. Kui suitsud otsas, käib ta neid "salakast" juurde ostmas, sest seal maksab üks pakk kaheksa krooni. Päevas kulub keskmiselt kolm suitsu. Ja ikka kangemat: Priimat või Rumbat.

Romet kuulub nende tänavalaste hulka, kellel on tegelikult kodus isegi oma tuba. Ega ta päris aasta otsa tänaval elutsegi, vahel lihtsalt laseb kodunt jalga. Kui tülpimus peale tuleb või kui isale saabuvad külla joodikuist sõbrad. Siis võib "rusikat saada". Kord andis isa Rometile nii, et silm oli tükk aega punane. Õieti küll kasuisa, sest pärisisa elab mujal.

Rometi 35aastane ema töötab õmbleja ja koristajana, kümme aastat noorem kasuisa on ehitaja. Vahel käivad vanemad teda linna peal otsimas. "Kui kätte saavad, annavad keretäie," räägib Romet. Kasuisa vahel narritab ja kiusab teda tänavaelu pärast, ning keelab tänavale tagasi minna. Ema lubab küll, aga ainult nädalavahetustel, kui pole kooli.
 

Voodi prügikasti kõrval

Praegu on Rometil ainult üks õde. "Teise tappis tema pärisisa ära," selgitab poiss lihtsalt. "Oli purjus ja lõi teda. Õde oli siis viieaastane. Isa pandi seitsmeks aastaks vangi."

Romet peaks käima neljandas klassis. Aga kooli ta vihkab, sest "kui keegi peksab, siis ükski õpetaja välja ei tee". Pealegi - "õpetajad mõnitavad, ütlevad igasuguseid asju". Poiss loodab, et jääb istuma ja ta pannakse teise kooli.

Kogenud tänavalapsel pole kevadel ja suvel ööbimisega muret. Talvel oli külmem, siis tuli magada sõprade pool või Annelinna suurte paneelmajade koridorides. Soojal ajal veedab Romet aga öid näiteks prügikasti kõrval, tõuseb keskpäeva paiku, kõhutäiteks paneb poes salaja põue saiapätsi.

Romet käib läbi nii tänavapoiste kui ka oma maja laste ja klassikaaslastega. Erinevalt paarist tänavasõbrast pole ta "hingaja". Hingaja tähendab liiminuusutajat, kelle tunneb sügisel ja talvel ära selle järgi, et tal on käised tühjad. Kätega hoiab noor toksikomaan rinnal kilekotti kummiliimi või mõne teise liimiga, mis on tema kalleim vara.

"Alkoholi olen proovinud," tunnistab Romet. Proovimisele järgnes haigla, kus tehti maoloputus.
 

Mitusada krooni päevaraha

Romet väidab, et teenib raha pudelikorjamisega. Pudeli eest makstakse kroon, mõnikord olevat ta päevaga teeninud isegi sada krooni.

Turvakodu töötajad räägivad muud: poiste päevane kerjamisteenistus ulatub 200 kroonini. "Peamiselt antakse 25krooniseid," möönab ka Romet. Ent vahel, kui tõesti on suur nälg, peab läbi ajama prügikastist kougitud pooliku hamburgeriga.

Oma jutu ja sinisilmadega pole Romet üldse päti moodi, pigem meenutab noort Nipernaadit. Kas politsei pole teda hulkumise pärast kinni pidanud? "Mõnikord on," vastab poiss. "Kuulavad üle, viivad turvakodusse." Turvakodus on tänavalapsed öö ära, siis lähevad oma teed. Kunagi ammu oli Romet koos emaga öösel turvakodus, kuid ta eelistab tänavat. "Ega tänavaelu ole paha," leiab poiss ja lisab, et vahel teeb küll mõni suurem liiga ja sõber Kaupo olla kord näinud, kuidas üks mees ära tapeti.
 

Turvakodus ei püsi

Tartu Kristliku Kodu juhataja Külli Kool nendib, et kolmandikul tänavalastest on küll kodu, kuid nad ei taha seal elada. "Kas siis seepärast, et vanemad joovad alatasa või just vastupidisel põhjusel: rikastel vanematel pole laste jaoks üldse aega. Elu tänaval on pidev adrenaliin. Kui need lapsed ka panna turvakodusse, jooksevad nad sealt varsti ära."

Aastate jooksul on nii mõnigi valvas kodanik toonud turvakodusse Toomemäel kägaras magava tänavapoisi Ando. Puurmanist pärit poiss kuulab kasvataja noomimist, sööb hommikusöögi ja kaob.

Tartus Tiigi tänaval asuva turvakodu abikasvataja Peeter Peedoski sõnul võtab nende turvakodu vastu kõik Tartu tänavalapsed vanuses 3-18. Ja lapsi, keda politsei öösel tänaval üles korjab, on küllalt. Sageli on poisid liimiuimas, politsei aga ei tohi alaealist kartsa panna. Külmal ajal on tulijaid rohkem. Siis lähevad 15kohalises turvakodus häda sunnil käiku ka välivoodid.

Peeter Peedosk maalib üsna kurva pildi, mil määral erinevad tänavalapsed tavalistest: "Neil ei ole harjumust end pesta või enda järelt koristada. Koolis nad ei taha käia, õppida ei viitsi." Kasvataja pole kunagi näinud, et mõni laps turvakodus võtaks vabatahtlikult kätte raamatu. Mõnel on varastamine veres, aga teha ei saa midagi, sest seadus keelab alaealist karistada. "Ja vabadusse tahavad. Kui uksest ei saa, siis ronivad kas või aknast välja."

Noortekodus jalad alla

Tartus abistavad tänavalapsi turvakodu, Tartu Kristlik Kodu ja Tartu Kristlik Noortekodu. Kahes viimases on lisaks lastekodule päevakeskus, kuhu võivad pöörduda kõik abi vajavad lapsed.

Tartu Kristliku Noortekodu õhtusöögilauas istuvast tosinast lapsest ei kipu oma lugu rääkima keegi. Kuigi neil oleks, mida rääkida. Ka tänavast, kus paljud on oma ööd veetnud.

Need lapsed on aidatud tagasi normaalsesse ellu. Neil on koolikohustus, nad saavad söögi ja elamispinna. Üldjuhul suhu ka eesti ja vene keele, sest pool seltskonnast on ühest, pool teisest rahvusest.

Lõpuks räägib oma loo üheksa-aastane Aliina.

Isa kukkus peaga vastu põrandat ja suri ära, kui ma olin kolmeaastane. Ema suri kollatõppe, kui olin viiene. Pärast seda elasin algul vanaema juures. Kui vanaema suri, elasin natuke aega koos vennaga. Vend on juba üle kolmekümne. Aga vend jõi kogu aeg ja unustas mulle ükskord lasteaeda vastu tulla.

Siis elasin natuke aega Tiigi tänava turvakodus. Sinna tuli mulle onu järele: elasime temaga Tallinnas, siis tulime tagasi Tartusse. Onul oli naine haige, lõpuks suri ära.

Tartus hakkasime vanaema korterit ümber ehitama ja siis hakkas onu jooma. Pärast ta muudkui jõi ja ma ei saanud temaga üldse hakkama. Ta oli kõik ööd ja päevad purjus.

Kristlikus Noortekodus olen elanud aasta. Algul kartsin ja nutsin. Nüüd olen ära harjunud. Tahan kooli lõpetada. Tahaksin saada modelliks, näitlejaks või lauljaks. Aga see on vist võimatu. Kuidas see neil küll õnnestub? Näiteks üks tüdruk leiti poest ja nüüd on maailmakuulus modell… Veel tahan saada eesti keele õpetajaks.

Kasvataja: Esialgu oli Aliinaga raske, isegi raskem kui teiste tüdrukutega. Nüüd on aeg läinud ja tüdruk on olnud tubli. Õpib kunstikoolis, kus talle väga meeldib. Hinded on enam-vähem korda saanud, kuigi annab tunda, et ta ei oska süstemaatiliselt õppida ja minevikust on õppetöös suured lüngad. Kui tütarlaps teeb endaga jätkuvalt tööd, võivad tema unistused tõepoolest täituda.